Rõuge Noorteklubi

Mobiilse noorsootöö kontseptsioon on sotsiaalpedagoogiline lähenemine, mille juured on Ameerikas ja Hollandis ning mis on välja töötatud Tübingeni Ülikoolis Saksamaal 1970ndate aastate alguses.

Mobiilne noorsootöö sai alguse vastureaktsioonina noorsookuritegevusele ning suurenenud noorte grupikogunemistele, kuna klassikaline noorsootöö noortekeskuste näol ei suutnud nendega seotud noorteni jõuda ega kontakti saavutada.

Mobiilse noorsootöö kontseptsioon on noorte eludele keskenduv avatud noorsootööd ja sotsiaaltööd sisaldav lähenemine. See sisaldab noorteni jõudmist, aga ka grupinõustamist sotsiaalruumist lähtudes. Mobiilse noorsootöö eesmärk on parendada noorte elu ja soodustada arengut, aidates noortel püstitada eesmärke ning kasutada nende saavutamiseks noores endas peituvaid ressursse.

Mobiilne noorsootöö on teadvustatud tegevusena üle-eestiliselt uudne nähtus. Eestis on mobiilse noorsootöö mõistet kasutatud praktikas pigem juhuslikult ning mõiste tähenduses ei ole valdkonnas otseselt kokku lepitud. Üksikutes kohtades Eestis on sellega tegeletud ka varem, kuid jaanuar 2011 alustati mobiilse noorsootöö elluviimist ühtsetel alustel 30 piirkonnas Euroopa Sotsiaalfondi (edaspidi: ESF) ning Eesti Vabariigi kaasrahastusel elluviidava programmi „Noorsootöö kvaliteedi arendamine“ 1.1.0201.08-0001 rahastusest. 2012-2013 kaasatakse veel 60 piirkonda ehk kokku saab mobiilse noorsootöö teenuseid arendatud 90-s Eesti piirkonnas.

Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse poolt koordineerituna võeti mobiilse noorsootöö lühendina kasutusele MoNo ning selle rakendamisel keskendutakse neljale tegevussuunale: tänavatöö, töö internetis, noorsootöö teenuse tagamine teises piirkonnas ja noorsootöö teenuse tagamine noorte kogunemiskohtades. Oluline märksõna on see, et noorsootöötajad liiguvad oma tegevustega sinna, kus on noored ja ei eelda, et kõik noored neid ise noortekeskustes üles leiavad.

Oluline on märkida, et enne rakendamist viiakse läbi temaatiline koolitus 90-le noorsootöötajale üle Eesti ning eelneb põhjalik rakendamisiirkonna sotsiaalruumi analüüs.

SUUNAD

Tänavatöö suund jaguneb omakorda kaheks tegevussuunaks. Esimene neist on tänavatöö, mille peamine eesmärk on vaadelda külas või linnas toimuvat, saada kontakti noortega ning neid suunata erinevate noorsootöö tegevusvõimaluste juurde. Teine suund on „crime walk” ehk ebaturvaliste piirkondade vaatlus, võimalusel sealsete noortega suhtlemine ning lahenduste leidmine. Lahenduste all peame silmas ka sellistest kogunemiskohtadest politsei ja KOV vastavate spetsialistide teavitamist, mille tulemusel sai suunata sinna piirkonda tihedamat jälgimist erinevate institutsioonide poolt.

Töö internetis keskendub sotsiaalmeediale (rate.ee, orkut.com, facebook.com), erinevatele foorumitele, suhtlusvahenditele ja fotoportaalidele. Noorsootöötajad otsivad noortega kontakti, alustavad disskussioone ning vastavad murekirjadele.

Noorsootöö teenuse tagamine noorte kogunemiskohtades keskendub tegevustele, kus noorsootöötaja läheb noorte „alale“, milleks võib olla näiteks rand, park, skatepark, bussijaam, peatänav, kaubanduskeskus, mänguplats, staadion jne. Erinevus neljandast tegevussuunast on see, et noored ei tea, et noorsootöötaja sinna tuleb. Peamiseks märksõnaks on noores uudishimu tekitamine noorsootöö mitmekülgsete võimaluste vastu. On oluline meeles pidada, et ollakse noorte „alal“ ja noorte osalemine ja kaasatus tegevustes peab jääma vabaks tahteks.

Neljas suund ehk noorsootöö teenuse tagamine teises piirkonnas keskendub ümbruskaudsete linnade või valdade noortele noortekeskuse teenuse n-ö „kohaleviimises“. Noorsootöötaja võtab kaasa erinevaid vahendeid, toimub nii temaatilisi tegevusi kui ka lihtsalt vaba aja veetmist. Noored on tavaliselt teadlikud tegevuse toimumisest. Tegevuste läbiviimiseks kasutatakse näiteks koolide, seltsimajade, külaseltside ja kultuurimajade ruume.

allikas: www.ank.ee